Kui olin väike, oli meie peres lastel tavaks kindlate rituaalide järgi leppida- see sisaldas andeks palumist ja andeks andmist mõlemalt poolt, otsa vaatamist ja kallistamist. Pärast seda kõike võis rahuliku südamega välja hingata ja öelda: lepime ära, eks?!
Mäletan mõnda korda, kus mingi pahateo eest olin nurka seisma pandud, et ma oma pattude üle järele mõtleksin. Mõnikord tundsin seal seistes, et olen pahandamise ära teeninud ja proovisin võimalikult kiiresti hakata andeks palumisega peale. Vahel läks sellega isegi nii kiireks, et ei jõudnud korralikult järele mõeldagi, mille eest ma õieti vabandust palun. Siis nägi reegel ette, et tuli tagasi nurga poole vahtima minna ja oma hinges kord majja saada koos mõistmisega, mis juhtus, miks juhtus ja mida mina valesti tegin.
Teinekord jälle oli nurgas seismine ülekohtu tipp- lisas portsude kaupa juurde trotslikkust ja kihutas pikemalt mõtisklema mitte pahateo põhjuste vaid hoopis kättemaksu üle, mida salakavala plaani järgi hiljem pidin teoks tegema. Neil kordadel oli kasvatavat aspekti kindlasti keerulisem taluda, kuid enamasti kandsime vennaga sellegi raskuse vapralt välja.
Üldiselt pole mul lapsepõlvest meeles mingeid suuri üleelamisi seoses tülitsemiste ja leppimistega. Tülid olid loomulikud osad igapäevaelus, neid ei varjatud ega salatud maha. No mõned tülid võibolla oleks pidanud laste eest peitu panema, kuid üldiselt olid tülid talutavad, sest:
Tülidele järgnes leppimine. Ja seda oli ka näha, kuulda, tunda. Seda õpetati meile, lastele ja
sedasama tegid ka vanemad- leppisid ja olid jälle rahulikud ja rõõmsad.
Mis ajal see harjumus suunda muutis, ei teagi. Igatahes pole täiskasvanu elus õnnestunud seda imelist rütmi alati hoida. Vahest on puudu sellest, et Keegi Kõrgem kõrvalt ütleks: nüüd võtke kaela ümbert kinni, vaadake otsa ja kallistage…
